Kaupo Kikkas, Arvo ja Ansel

Ultima Thule Magazine intervjuu fotoinstallastiooni ANSEL avamise eel. Intervjueeris Ines Piibeleht.

Tunnustatud fotograaf ja kunstnik Kaupo Kikkas on kaheksa aasta jooksul jäädvustanud Ameerika avaraid ja inimtühje loodusmaastikke oma rännakutel legendaarse fotograafi ja looduskaitsja Ansel Adamsi radadel Californiast ja Nevadast New Mexiconi. Adams on üks paljudest loojatest, kes Kikkast inspireerinud ning üks neist, kes talle märgiliselt mõjunud. Kaupo Kikkas võttis ette teekonna Adamsi radadele, alustadess tööd oma mõtete ja plaanidega seal, kus Adams lõpetas.

Adamsi radadel liikudes hakkas Kikkase peas selginema, kuidas võiks muusika välja näha – puuvõrades, liivas, kaljudes. Ta tajus sügavaid seoseid Arvo Pärdiga, ühe talle olulisema ja kallima heliloojaga, keda Kikkas on korduvalt portreteerinud.

Kaupo Kikkas:

„Pärdi muusika paikneb tihti väljaspool ruumi. Temas on palju õhku, aga see tühjus on pingestatud.“

„Minu Ansel ei ole üksnes maastikud. See on lugu inimese suhtest loodusega. Inimtegevusest, mille tõttu elu Maal on muutumas võimatuks. Ja kuigi need pildid on apokalüptilise hingusega, olen veendunud, et suures mängus loodus võidab, imelise muundujana tuleb välja sellest dramaatiliselt kulgevast lõppmängust. Need maastikud olid siin 500 miljonit aastat enne esimese inimese saabumist ning nad jäävad pärast viimasegi lahkumist. Inimkonna testamendi parimaks osaks võivad saada muistsete rahvaste kaljujoonised.“

Arvo Pärdi keskuses on veebruaris 2021 Sinu näitus Ansel.

Anselil on kaks suurt inspiratsiooni – Ansel Adams, kelle nime järgi see on nimetatud ja Arvo Pärt, kes on läbi minu andnud oma mõju. Selle näituse nimi võiks olla ka Arvo või Adam. Aadam samas on esimene inimene, kes nendel maastikel kõnnib. Seos on tugev.

Ansel oli kaks aastat tagasi näitusena Pärnus Uue kunsti muuseumis, nüüd Pärdi keskuses on see näitus palju muutunud. See on ehitatud saali installaltsioonina. Korraga saab näitust külastada 1 inimene, see on eriline tervik, mis sellest tekib – helist, ruumist ja töödest. Mida ma alati inimestele soovitan – kui näitusel on heli, siis see ei ole juhuslik helitaust ning proovi hakata pilte kuulama ja muusikat nägema – selle abil põimid muusika ja kujutise kokku, saavutad põnevama elamuse. Arvo muusika ja Anseli tööd peavadki põimuma ja olema koos. Ma mitu aastat mõtlesin, kuidas need kaks kokku panna. Miks Pärdi keskus – sest see on kooskõlas. Ja veel, Pärdi keskus – see on imeline koht.

ALGUS JA VALGUS

“Tiivad” – see pilt on selle näituse viimane pilt, see lõpetab tsükli.

See on kõige ilusam, puhtam looduse poolt pakutav kingitus, palju oleks tahta ennast siin ehtida kontseptuaalsete sulgedega. Kui selline kingitus sulle looduse poolt tehakse, siis sa oled õnnelik selle üle.

Ingli tiivad?

Näiteks.

Eesti looduses puudub piiritu avarus, see on ainult merel. Ansel – neil piltidel on   see, mida mäed ja kõrbed ja avamaastik minus tekitasid. Algus – elu on tänu neile inimestele pakkunud võimaluse selliste episoodide tekkimiseks. Valgus – see annab võimaluse näha.

Räägi veel Ansel Adamsist. 

Ansel Adamsi avastasin sisuliselt koos fotograafiaga. Üks oluline ‘kohtumine’ juhtus minu esimesel iseseisval reisil Londonisse, kus kasutatud raamatute poes Anseli albumi avastasin. Varem, 14-15 aastaselt olin leidnud tema kohta esimeses infokillud veel lapsekingades internetist, see on võibolla eellugu. 2012 aastal läksin teadlikult vaatama neid tema maastikke, ma tundsin, et tahan käia tema radu, ja sealt läks ka veel mitu aastat edasi, kui ma sain aru, mis on selles minu. See on pikalt küpsenud erinevate mõtteliste kohtumiste jada. Tihti loome seoseid oma peas – ja siis hakkame neid seoseid nägema. Minu jaoks austuse lainepikkus – Pärt, Ansel. Ansel muutis looduse omamoodi katedraaliks. Need on miljonid aastad vanad maastikud, mille keskel inimene on kaduvväike, pildi keel on rahulikus hõljumises. Seal on mõned jõulised pildid, et tekiks katkestus, vahelduseks rahule ja staatikale.

See foto on nagu graafiline leht.

See on üks huvitav koht – korraga suletud ja väga avatud. Avarus, mis on pildile suletud.

Sellel ei ole nime?

Näiteks – maastik sulava lumega.

Sul on palju pilte, millel ei ole nimesid.

Minu piltidel on visuaali kirjeldavad pealkirjad. Kui nimi tuleb minu juurde, siis pildil on nimi. Sageli on küsitud – me vajame sinu piltide allkirju, taustsüsteemi. Ma õppisin sellest seda, et kui kunstnikuna midagi teed, endast välja annad, pead arvestama ka selle auditooriumiga, kellele sa seda teed ja kui nemad paluvad, et annaksin omalt poolt kaasa sõnad, siis leian need sõnad. Ma räägin, mida ma mõtlen, aga see pole kellelegi raamid, mida ta peaks nägema. Iga inimene peab ise leidma pildile sisu.

Kasutad ka videot. Pildil on teine lugu kui filmil?

Filmi esteetika on teistsugune, pildikeel on liikuv, teistmoodi. Ma lähtun siin enda tunnetusest – kuidas ma pilti tunnetan ja panen selle elama. Võib-olla ma tulevikus teen midagi mängulisemat. Praegu – mõte on milleski muus, mitte filmis. Minu filmid on – liikuvad pildid.

Foto on representatiivne, ta kujutab mingit asja, maastikku, seika, elu. Metafoorid – teatud piltidel on inimene, jälg millestki. Või mingi misanstseen, lugu – tee, kraavisõitnud auto, maja. 

Video teen ainult siis, kui mulle tundub, et mul on vaja seda teha, kus see on ainuvõimalik variant – anda mõte edasi liikuvas pildis. Praegu plaanin üht videot valgusest. Panen elama pildi, mitte ei ürita teha momentvõtet valgusest.

PILT JA RUUM 

Sinu fotod on võimsad ja mõjuvad kuntiteosed, kas omad eelistust kuidas neid eksponeeritakse, omaette seinal?

Mul on täiesti ükskõik, kuidas pilt paigutatakse –  alates sellest hetkest, kui töö on ostetud. See on kunstnikule tunnustus, kui tema töö ostetakse, keegi on selle valinud ja tahab seda pikemalt vaadata. Kõik tööd, mida ma välja annan, vastavad kõrgematele standarditele – paber, tint, alusmaterjal, annan pildiga kaasa ka sertifikaadi, et see nii on. Siis on see pilt ka 300 aasta pärast alles, see sertifikaat annab selle kinnituse. Kui keegi tellib minult sessiooni, siis see on tavapärane töö. Aga kui keegi ostab minu teose, siis see tähendab mulle palju rohkem. Ma annan selle hea tundega ära, inimene ise teab, kuhu ta selle asetab. Aga kui mind kutsutakse konsulteerima, et kuidas eksponeerida – siis alati.

Milliseid pilte kõige rohkem ostetakse?

Treescape seeria pilte.

TREESCAPE 

Treescape seeria piltidel on nimed. Näiteks “Läbi kaleidoskoobi” – kas sellel on mingi eriline tähendus või lugu?

Antud nimi ongi lihtsalt kirjeldav, mis on pildil. Kasutasin sellist tehnikat, kus pildistasin kaamerat liigutades mitu kaadrit üksteise peale. Puuga seoses veel – ja see on minu jaoks tähtis – see on austus selle puu vastu, mis on kellegi poolt lauaks tehtud, annan sellele puidule ühe elutsükli juurde. See ongi tähendus. Puit on põhi, minu pilt tuleb sellega kaasa.

Kasutad piltide nimedes ka muusikatermineid.

Ei ja jah – see tundub mulle peenutsev, selliste aktsentide andmine, aga mõnede piltide juurde see lihtsalt tuleb. Treescape-sarjas on väga mitmete piltide juures muusikaga seotud pealkiri, aga see on otse loodusest. Näiteks “Hästitempereeritud klaver”, seal on proov tõlkida muusikalist süntaksit pildi keelde.

CODA

Eksperimentaalsed tehnikad, inspiratsioon.

Praegu ma eksperimenteerin suhteliselt vana tehnikaga, kaamera nihutamisega, see annab maalilise abstraktsuse. 

Võib-olla huvitav tehnika, mille ma Treescape projektiga seoses enda jaoks leiutasin, oli kahe pildi vahel kaamera ümberkeeramine. Hiljem olen seda omajagu hakanud nägema ka teistel. Tegin esimese pildi, siis keerasin kaamera ümber ja tegin sinna peale teise pildi. Nii sündis soundtrack – metsast tekib nagu südame kardiogramm. Või pilt muusikast.

Tavaliselt on muusikapala inspiratsiooniks. Arvutad selle enda peas ümber tunneteks ning võtad need tunded ja kasutad neid. See on minu arvates kõige elutervem viis inspiratsiooni ammutamiseks. Anseli puhul – seda inspireeris Pärdi muusika.