AARNE MAASIK, Photographer of Space and Silence
Intervjueeris Ines Piibeleht
"Pariis, Pariis"
Sinu fotod tekitavad mõtteid ideaalsest ruumist – isegi kui neil on igapäevased linnamaastikud.
See on kompositsioonist. Seda võib mõista iga inimene, see on looduses ja ehitistes ja selle saab ära tunda. Raskem on see pildi peale saada. Arhitektuur on minu baas, need teadmised, mis ma olen nende struktuuride tundmaõppimisega saanud, nii teoreetilised kui praktilised, on mulle olnud olulised. Universumis on geomeetria, ring jääb ringiks, olenemata füüsikaseadustest – ristiolek on fundamentaalne. Kogu muu struktuur kasvab sealt edasi. Kompositsioon on kellegi poolt loodud, aga ta baseerub geomeetrial. Geomeetriaga olen püüdnud ammu sügavuti minna, aga alles viimastel aastatel olen seda rohkem uurinud ja oma töödes ma nii puhtaks ja nii selgeks ma pole ka varem läinud. Alati on olnud mingi objekt – võsa, meri, linn, atmosfäär. Praegu on nii, et ruum ise ongi atmosfäär.
ARHITEKTOONID
Arhitektoon – mis see on?
Arhitektuurne essents, mis on vaba funktsioonist. Arhitektuur ei pääse ei funktsioonist ega materjalist, arhitektoon on see asi, kus arhitektid vabalt mängivad esteetilise kompositsiooniga, lõbutsevad, see on puhas vorm. Tegelen sellega, see on edasiminek uuest kohast. Fotograafina võid edasi minna käidud rada, võtad kaamera ja otsid midagi. Aga ma olen seda juba teinud ja ma arvan, et ei pea alati minema uutesse kohtadesse. Mul ei ole praegu vaja suurte ja kallite kaameratega mööda maailma rännata, ma võin seda teha siinsamas, kodus ja laua taga. See on sinu enda looming, mis algab sinu sees, ükskõik, kus sa oled. See on rõõm ja samas halastamatu värk – kui seda teed, ei saa poole tee peal kinni pidada ja otsustada, et tulen nüüd vaatajale vastu, siis kohe läheb midagi kaduma. On võimalik allutada vorm funktsioonile. Kui sa funktsiooni jätad ära, siis sa oled vaba. See on see, mida Mare Vint on teinud ja mida ma näitusele Arhiktektuurimuuseumis tegin. Mare piltidel on vaba puhas vorm ja seda ma olen fännanud, need on jumalikult head!
GEOMEETRIA JA METAFÜÜSIKA
Teie näitusel, Mare Vint ja Arne Maasik Arhitektuurimuuseumis 2019, oli väga intrigeeriv pealkiri.
Näituse pealkirja pani Mare. Seda loksutati, vaidlustati, aga kuna kellelgi paremat ideed ei olnud, siis see jäi. Selle näituse point oli see, et tuua välja essentsiaalset osa, nii tema töödes kui minu. Mare arvamus oli, et võtta minu olemasolevad tööd ja tema omad. Ma kaalusin seda, ent leidsin, et see ei ole see ja tegin uued tööd.
Ma olen Maret fännanud aastaid, juba siis, kui ma ERKIsse õppima läksin, ja hiljem hakkas Mare leidma mind, huvitaval kombel. Ja kunagi ta mulle ütles, et me peaksime koos midagi tegema. Aga see jutt kuhugi ei jõudnud, 2017 oli ta mulle kirjutanud kirja, mis läks rämpsposti ja seda näitust me siis ei teinud, see võimalus läks mööda. Siis me hakkasime otsima võimalust ja tuli täiesti uus koht ja tervkilik näitus. See oli väga tore, et Mare lähenes – mina talle sellist ettepanekut poleks teinud, tema on klassik. Mare tahtis, et pealkirjas oleks metafüüsika, kuigi selle mõistega – kui sellest rääkima hakata, siis enamus jääb hätta, kaasa arvatud mina ise. See on ehk see kummaline meeleolu, mis tekib mingites kooslustes, olgu nad arhitektuursed või looduses. Vaieldamatult on see mõiste minu jaoks olemas, tekstides, mida olen lugenud, näiteks Vilen Künnapu kirjutas kunagi Ehituskunstis. Heideggeri ma lugesin ka, aga seal ei olnud minu jaoks sellist selgust. Geomeetria on lihtsam mõiste. Matemaatika on võrrandid, aga seda võrranditesse panna ei saa.
See näitus oli hea eesmärk millekski uueks. Julge pealkiri oli osa sellest, tugev. Andis sõnad juurde, mida isegi ei peaks rohkem kasutama. Selle näituse tegemine oli omamoodi tõehetk. Olin juba osa teest ära käinud, aga see ei ole lihtne, kui teed näituse koos väga hea kunstnikuga. Kunstis suured meistrid, kes valdavad tehnikaid, oskavad seda välja tuua. Varasemaid töid ma kasutada ei tahtnud ja selle näituse jaoks ma otsustasin, et ei hakka kaameraga ringi käima ja kohti otsima, vaid lavastan need ise. Võibolla oleks nendest pidanud omal ajal alustama.
ESSENTIA
Kasutad sageli mõistet – essentsiaalne?
Jah, essents – puhas ja aus. Tuumakas sõna.
Mind huvitab praegu essentsiaalsus valges arhitektuuris, valgetes pindades. Geomeetrilise ruumi loomine on nagu puhas ideaalsus. Aga essentsiaalsusest võiks rääkida ükskõik mis töös.
Inimesed, kes ostavad endale kunsti end ümbritsevatesse ruumidesse, teevad seda sellepärast, et see meeldib neile. Kui see on hea asi, aus, siis tahad seda vaadata. Endale paneksin mere pildi seinale. Merest fotosid oli raske teha, sest see võib mõjuda nagu klišee, aga tegin ära ja mul on hea meel. Need on paljudele meeldinud, kõik on ära ostetud. Mul on hea meel ka, et need motiivid, mida ma olen teinud, meeldivad inimestele, kõnetavad inimesi. Mitte kõiki ja mitte massiliselt, aga ma võin sellest elada. Kirikute pildid samuti, kuigi need ei ole selles teemas, need olid rohkem uurimistööga seotud, aga kõik on müüdud. Arhitektoonide seeriat ma ei ole veel müünud, ma töötan selle teemaga edasi.
AEG
Sinu fotodel on ajahetk, punkt noole lennul, kas ka lugu?
Lugu kui narratiivi mul ei ole, minult on seda nõutud, aga mul ei ole, see nool võib lennata lõpmatus hulgas suundades, ma ei tegele sellega. Ajatus on üks läbivaid asju kogu minu loomingus. Pildistamisel ei pääse ilma ajata, sest sa pead kogu aeg valima aega. Fotograafias on eri lähenemised – jahtida ajahetke, lind lendab, erakordsed hetked. See, mida mina teen, on järgmine asi, mis on ka erakordne, ma jahin seda. Pildi teemast rääkides – seal ei ole aega. Kui on linn, siis on küll nii-öelda dokumentaalne aspekt. Mingid pildid muutuvad ajaloo dokumentideks, aga minu point on olnud leida struktuurset aspekti. Ja see ei ole ajas muutunud – asi, millega ma tegelen ja mida ma teen, on jäänud samaks, selle tähtsus ei ole vähenenud.